Paide Linnameeskonna president Veiko Veskimäe andis klubi kodulehele pika intervjuu, kus rääkis arengutest klubis, personalipoliitikast, noortest ja naistest, taristuarengutest ning juhtimiskultuurist. Intervjueeris Marek Tiits. Foto: Liisi Troska (jalgpall.ee).

Veiko, istume sinuga, et teha väike sissevaade klubisse. Klubis on nii palju juhtunud, aga sinuga oleme pikemalt ja intervjuu vormis vähe rääkinud, viimati päris kaua aega tagasi. Mis tundega sa hommikuti Verstoni kontorisse tööle sõidad, kui Paide Linnameeskonna peale mõtled?

Kui sellele küsimusele lihtsalt vastata, siis mulle annab energiat ja julgust alati see, kui mu ümber on hea meeskond. Olen alati pidanud kõige olulisemaks koostööd ja usun, et positiivse energia pealt sünnivad head asjad. Mul on hea meel, et Paide Linnameeskonnas on täna koos väga tegus ja säravate silmadega juhtkond ja kollektiiv, kes tahab asju teha ja hästi teha, on ambitsioonikas ja motiveeritud.

Sa rääkisid kohe esimese asjana inimestest. Mõni aeg tagasi said sa parima juhi tiitli. Kõrvalt vaadates tundub, et sul on pidevalt silmad lahti – kui kuskil vabaneb pädev ja väärt oskustega inimene, siis võib olla üsna kindel, et mingil hetkel ta maandub kas Verstonis või Linnameeskonnas. Kas see on sinu teadlik värbamispoliitika?

Usun, et kõik algab inimestest. Hea meeskond ei pruugi alati olla paberil kõige tugevam, kuid kui tiimis on hea energia ja koostöö, siis on see selge konkurentsieelis. Nii on kõik rasked ja keerulised asjad palju lihtsamad. Seetõttu olen alati prioriteediks seadnud õigete inimeste leidmise ja hoidmise. Loomulikult peavad neil olema ka professionaalsed oskused, aga määravaks saab tiimidünaamika. Otsin alati talente, kes võiksid meie meeskonda sobida ja seda arendada.

Eile juhatasid kaheksa tundi kestnud koosolekut, kus pandi paika esimesed detailid klubi uue strateegia alusdokumendi loomiseks. Nägin sellel koosolekul mitmel korral, et olid laua ümber olnud inimeste üle silmnähtavalt uhke.  Mõtlesin mingil hetkel seal töötades: kas me võime olla ainus klubi Eestis, kus absoluutselt igal valdkonnal on oma inimesed ja oma vastutaja ning eelarve ja ressursid? Paides on möödas see aeg, Eesti jalgpalli katk ehk inimeste multitaskimisega surnuks töötamine.

Veiko Veskimäe toetub klubi juhtimises inimestele, kelle on ise värvanud ning kellele annab valdkondade juhtimiseks vabad käed ja vastutuse. Pildil on vaid väike osa klubi juhtkonnast euromängul Rootsis. Vasakult: tegevjuht Jaanus Pruuli, Veiko Veskimäe, spordidirektor Gert Kams, strateeg ja juhatuse liige Margus Pahtma, ürituskorralduse ja koostööprojektide juht Marek Tiits.

See uhkus, mida sa võib-olla nägid, oli uhkus tiimi üle. Me oleme teadlikult püüdnud liikuda selles suunas, et igal klubi valdkonnal oleks oma vastutaja ja vahendid ning vähendanud huntkriimsilmluse klubis pea olematuks.

See ei ole jätkusuutlik, kui MTÜ-laadne organisatsioon tugineb paari inimese ööpäevaringsele tööle. Juhi ülesanne on kiiresti koondada enda ümber erinevate oskuste ja kompetentsidega tiim. Mul on hea meel, et oleme selleni jõudnud. Loomulikult tekib hetki, kus ressurssi on vähe või ootused suured, aga siis tuleb kiiresti reageerida ja vajadusel inimesi juurde tuua või siis fookust sättida. Väga oluline on, et inimesed väärtustaksid ka oma heaolu – ainult tervena ja motiveerituna saavad nad anda klubi heaks endast parima.

Olen kinkinud paljudele töötajatele – ja kingin ka edaspidi – Oura Ringi [nutisõrmus, mis mõõdab kasutaja tervisenäitajaid ja und – toim.]. Minu jaoks on ülitähtis, et töötajad oleksid puhanud, terved ja rõõmsad.

Oled selle kõige juures andnud inimestele töövabaduse. Sa ei sekku igapäevastesse operatsioonidesse, aga vajadusel oled käed küljes tüüpi juht. Sa ei usu, et juht peaks mikromanageerima?

Just. Kui juht peab mikromanageerima, siis on ta palganud valed inimesed või pole selgelt määratlenud strateegiat ja rolle. Või on tal lihtsalt usaldusprobleemid, mis on omakorda nõrga juhi tunnus.

Inimestel peab olema selge arusaam, kuhu organisatsioon liigub ning mis on kokkulepitud strateegilised eesmärgid. Seejärel peab neil olema õigused ja vastutus ning ressursid neid eesmärke saavutada. Ma usun, et just see annab talentidele motivatsiooni särada ja areneda. Mina juhina tunnen rõõmu, kui näen, et tiimiliikmed oma valdkonnas hästi töötavad ja arenevad. Minu ülesanne on hoida strateegia selge ja vajadusel juhte toetada ja suunata ning teinekord aidata ka suuremaid vigu vältida. Mikromanageerimine on aja ja raha raiskamine ning viib lõpuks läbipõlemiseni.

Kui sa oled palganud valdkonnajuhi, aga pead tema töösse pidevalt sekkuma, oled juhina teinud vale otsuse ning raisanud organisatsiooni aega ja raha või siis pole selgeks tehtud, mis on eesmärgid ja kellegi roll.

Eile õhtul pärast strateegiakoosolekut peeti Paides üks tähtis mäng. Karikasarja kaheksandikfinaal esiliiga teise koha klubi Põlva Lootose vastu tõi Paide Linnanaiskonnale olulise võidu. Kui sõnumid sellest levima hakkasid, nägin taas sind siiralt ja südamest rõõmustamas.

Ma olingi siiralt rõõmus ja uhke. Naiskonna areng on olnud viimaste aastate üks prioriteete. Oleme sinna leidnud suurepärase eestvedaja – Sirje [Kapper] on teinud lihtsalt fantastilist tööd. Tema juhtimisel on naiskond teinud suure arengu ja klubis on nad täiesti võrdses positsioonis meestega, see on meie teadlikult valitud tee, et meestel ja naistel oleks kõik tingimused võrdsed.

Pärast eileõhtust koosolekut tegime kohe otsa teise töögrupi koosoleku, kus käisime üle uue staadioni projekti ning sealhulgas arutasime läbi ja panime paika, kus hakkab paiknema esindusmeeskond ja kus naiskond. Mõlemale luuakse uuel staadionil täpipealt identsed tingimused, ruumid ja keskkond.

Mul on siiralt hea meel näha, et naiskond särab, tüdrukuid tuleb trennidesse järjest juurde ja sportlik edu peegeldab seda arengut.

Paide on muutunud hüppelauaks paljudele mängijatele. Meilt on viimastel aastatel lahkunud mitu mängijat suurematesse klubidesse, möödunud nädal oli üleminekute osas suisa pöörane, kui paari päevaga müüsime kaks olulist mängijat. Gert Kams teeb briljantset tööd, ent treeneritele paneme sedasi ette suure väljakutse, kui tähtsad mängijad selliselt lahkuvad. Kas see on teadlik strateegia, tasakaalu otsimine pika ja lühikese perspektiivi ja huvide vahel?

Jah. Oleme teadlikult üles ehitanud mudeli, kus arendame noori talente ja töötame koos nendega selle nimel, et neile luua võimalus edasi liikuda. See käib nii mängijate kui treenerite kohta. Loomulikult seab see meid pidevalt olukorda, kus peame leidma uusi lahendusi, aga samas on see tunnistus meie töö kvaliteedist.

Oleme viie-kuue aastaga loonud tugeva tulubaasi, mis tugineb ka mängijate müügile. See on teinud klubi jätkusuutlikumaks ja võimaldanud investeerida infrastruktuuri – sisehalli, klubihoonesse ja peagi ka uude staadionisse.

Jätkusuutliku arengu eesmärki täidab ka inimeste palkamine, kelle töö paremaks edenemiseks on omakorda arenev taristu oluline. Gert saab oma tööd paremini teha. Akadeemia juht, noortetöö juht, ürituste korraldaja, turundusosakond samuti ja nii edasi, kõigi klubi töötajateni välja. Kõik on omavahel seoses.

Võib väita ja väidetaksegi, et välismängijate arendamine ja müük ei teeni Eesti jalgpalli huve, kohati halvustatakse Paide valitud teed. Mida arvad sina?

Vastupidi. Kui mängijate sportlik tase on piisav, tõstab see kogu liiga taset. See loob kontakte, toob kogemusi ja arendab ka Eesti mängijaid.

Ei tasu unustada, et me oleme müünud nii välismängijaid kui ka palju Eesti talente. Näiteks viimases koondise mängus oli koosseisus seitse hetkel või teisel Paides mänginud mängijat ning põhikoosseisus kaks mängijat, Kevor [Palumets] ja Robi [Saarma], kes müüdi mõlemad just Paidest Euroopasse. Aga neid on ju veel. Läks meilt Dima Jepihhin, läks Patrik Kristal. Ja lähevad aja möödudes ka järgmised noored Eesti poisid, olen täiesti kindel. Samuti tulevad Paidest järgmised Abdoulie Ceesayd ja üleminekud suurtesse liigadesse nagu tema puhul.

See näitab, et strateegia töötab. Me ei tee vahet mängijatel rahvuse, soo või tausta järgi – tähtis on mängija talent ja see, kas tema arengut Eesti klubis suudetakse toetada või mitte.

See rikastab klubi ja kogu Eesti jalgpalli.

Just infrastruktuurist rääkides – hall, klubihoone ja nüüd plaanitav staadion. Milliseid muutusi see on toonud? Oled ise järjest rohkem Paides kohapeal töötamas. Mida sa näed ja tunned, kui juunis avatud klubihoonesse astud?

Näen väga suurt muutust võrreldes varasemaga. Halli ja klubihoone avamine muutis meie igapäevast elu kardinaalselt.

Kui jalgpallihalli detsembris avasime, siis muutusid treenerite töötingimused tundmatuseni ja legendaarne Viki Mets naeris, et nüüd ei taha enam õhtuti kojugi minna. Nägin treenereid, kes töötasid, naeratus näol, lühikestes pükstes, jäid teiste gruppide treeninguid vaatama. Lapsevanemad istusid tribüünidel ja jälgisid trenne. See teeb südame soojaks ning on tohutult oluline ka kogukonnatunde tekitamiseks. Meenutan, et alles paari aasta eest andsid treenerid trenne paksudes jopedes, vihmas ja külmas, polnud kuhugi soojagi minna.

Treeningtingimused on meil nüüd kaasaegsed ja klubi väärilised. Klubimaja on meie kodu. Ülimalt mõnus tunne on astuda majja sisse ja näha, et töö käib akadeemia kontoris ja esindusmeeskonna ruumides, inimesed suhtlevad, töötavad, maja on hääli täis. Mängijad on riietusruumides, kontorites käivad arutelud. See loob uue energia ja võimalused koostööks. Uus staadion on unistuste projekt, mis annaks kogu Kesk-Eestile uue hoo – nii spordis kui ka kogukonna arengus.

Vähetähtis ei ole ka see, et uue taristu valmimisega oleme loonud Järvamaale hulga töökohti ning toonud siia elama juba kümmekond mängijat. See on jätkuv ja kasvav tendents. Jalgpall on ja saab olla, ja peabki olema, maakonnas tugev majanduslik vedur. Liigume selles suunas tasakaalukalt ja järjepidevalt.

Uuest staadionist pole me tihanud veel avalikult rääkida, aga selle eelprojekt on juba valmis ning ma usun kindlalt, et valmib staadion, millesarnast Eestis ei ole, aga mille üle võiks uhkust tunda ka iga Euroopa klubi. See ei saa olema lihtsalt staadion, vaid tahame tuua sinna kokku erinevaid teenuseid ja ettevõtteid. Jällegi: jalgpall kui majandusvedur. See on reaalsus

Lõpetuseks räägime jalgpalliliidust ja presidendi viimasest intervjuust, mille ta andis üleeile õhtul Pealtnägijale. Seal kõlas ka sinu nimi, kui alaliidu presidendivalimiste aegsest Ragnar Klavani kampaaniast räägiti, mille meeskonnas sa kaasa lõid. Kuidas sa nüüd, mil varem debattide eest peitu pugenud valimiste võitja on nüüd, pärast võitu julgenud avalikkuse ees rääkima hakata, vaatad tagasi sellele kampaaniaperioodile, mille vältel ja järel Klavani tiim vastaskandidaadi halvustamise, “peksmise” ja alandamise süüdistused sai?

Ausalt öeldes oli mul seda intervjuud piinlik kuulata.

Tippjuht peab inimesi ühendama ja looma koostööd, mitte lihtsalt kõiki enda ümber ründama ja alavääristama nagu Aivar Pohlak seda tegi ja tihti teeb. Intervjuus olid selgelt näha autokraatlike juhtide klassikalised mustrid: naeruvääristamine, konspiratsiooniteooriad, paranoia ja vastaste isiklik naeruvääristamine, milles muuhulgas sedasama vastast ennast süüdistatakse.

Eesti jalgpallis on tohutu potentsiaal, aga selle kasutamiseks on vaja positiivset visiooni ja koostööle orienteeritud juhtimist.

Oma klubis oleme proovinud tõestada, et suurelt unistades ja positiivselt inimesi kaasates on ka väikeses kohas on võimalik üles ehitada klubi, mis toodab ja vahendab talente, loob väärtust ja kasvatab kogukonda. See vajab ainult õiget juhtimist ja meeskonnatunnet. Alaliidu tasemel seda enam.

Presidendi uus ja varem kuulmata väide intervjuus oli, et Eesti on Euroopa vaeseim jalgpallimaa. Ma ei saanud selle väite sisust kuidagi aru ega saa siiani. Kuidas sina seda kommenteerid?

See on lihtsalt järjekordne vabandus, nagu neid on eri ajal alati olnud, et tegematajätmisi ja möödalaskmisi välja vabandada. Küll on süüdi nõukogude okupatsioon, küll võtabki üks ja teine asi aega 30 aastat, ja siis veel 30 …

Selle asemel, et leida ainult vabandusi stiilis “küll me oleme vaesed” ja ei saa seetõttu teha seda või teist, tuleks koondada inimesed laua taha ja leida viisid, kuidas klubijalgpall tulu teenima panna nagu see normaalses riigis käib. Alustada võiks kas või sellest, kuidas ikkagi tuua publik tribüünidele kodumaist jalgpalli vaatama.

Paides oleme nullist ehitanud üles mudeli, kus mängijate arendamise ja müügi kaudu on loodud klubile arvestatav tulubaas. Selleks oleme analüüsinud oma klubi ja keskkonda ning leidnud need võimalused, kuidas kõige kiuste siiski asju teha, mitte otsida järjepidevalt vabandusi. Kusjuures, me oleme suutnud arendada ja müüa Paidest välja nii Eesti noori mängijaid kui välismaalasi. Uhked oleme kõigi nende üle samaväärselt.

Kõigil klubidel on see võimalus, aga see nõuab tahtmist, oskust teha koostööd, julgust astuda mugavustsoonist välja ja strateegilist mõtlemist. Alaliit saab selle kõige edendamisel palju rohkem ära teha. Oma valimisprogrammis pöörasime sellele ka palju tähelepanu.

Paljud väikeriigid on meist möödunud, sest nad on olnud nõudlikumad ja sihikindlamad ning leidnud keskkonna ja takistuste kiuste võimalusi. Eesti jalgpallil on olemas ressursid ja potentsiaal, aga neid ei kasutata piisavalt ja kohati isegi mitte sihipäraselt.

Euroopa vaeseim jalgpallimaa oleme me äärmisel juhul alaliidu juhtimiskultuuri osas.

Viimaseks – pühapäeval 14. septembril on ees tähtis kodumäng Nõmme Kaljuga. Oleme just müünud kaks olulist mängijat ning pannud treeneritele peale päris raske ülesande. Kui medalit ei tule, kas see on kalkuleeritud risk?

Meie treenerid on teinud head tööd ja kuigi tulemused pole alati olnud ootuspärased, on areng olnud positiivne. Loomulikult on kahest mängijast loobumine väljakutse, aga see on osa meie strateegiast. Usun, et meil on piisavalt pikk pink, et hakkama saada.

[Muhammed] Suso ja [Pa Assan] Corri müümine eelmisel nädalal võis tunduda riskeeriva ruttamisena, sest tõenäoliselt oleks me teeninud nende müügilt rohkem, kui oleksime andnud neile Paides aega teha Premium liigas jõulisem läbilöök. Samas olid pakkumised nende eest finantsilises ja liigataseme mõttes juba praegu ootuspäraselt väga, väga tugevad ning juhtidena tuli meil leida tasakaal klubi majanduslike huvide ja pika plaani vahel. See otsus oli kaalutletud ja läbimõeldud.

Kui medal jääb võtmata, siis ei tähenda see läbikukkumist, vaid lihtsalt seda, et sel aastal õnnestusid meil teised asjad: meil on hall ja klubihoone, akadeemias teine lend poisse ja esimene lend tüdrukuid, tegus ja edukas naiskond, suurepärane ja talendikas treenerite ja kontori kollektiiv. Kuidas saakski siis öelda, et kui tänavu medalit ei tule, oleme läbi kukkunud?

Meie strateegia on mitmekihiline: edu Euroopas, noorte arendamine, mängijate müük, oma taristu arendamine, parimate töötajate värbamine ja sportlik konkurents. Kõiki eesmärke korraga saavutada on keeruline, kuid pikemas plaanis viib see klubi edasi.