Käesoleva aasta alguses Paide Linnameeskonnaga liitunud, UEFA PRO-litsentsiga naiste ja tüdrukute jalgpalli juht Sirje Kapper on vaid nelja kuuga Järvamaa õrnema soo jalgpallielu kihama löönud. Endine Tartu Tammeka naiskonna ja naiste rahvuskoondise peatreener toonitab küll tagasihoidlikult, et väga suur osa tehtust põhineb kogukonna huvil ja klubi tugeval toetusel, ent asjasse süübides saab selgeks, et just Sirje sihipärane tegevus on maakonnas käivitanud midagi, mida võib nimetada väikestviisi buumiks kohalikus naistejalgpallis. Foto: Ants Leppoja (Järvamaa Eesti Südamaa)

Intervjuu Sirje Kapperiga sai salve enne teisipäevast naiskonna treeningut. Intervjueeris Marek Tiits.

Sirje, kuidas läheb?

Hästi! Väga hästi läheb, põnev on olnud. Täiesti teine töö võrreldes tööga, mida tegin viimastel aastatel, aga see on ainult hea: tulla tipu juurest aitama siinset jalgpalli sellele lähemale.

Sinu nüüdne töö ongi tipu hoidmise asemel millegi täiesti uue ehitamine.

Jaa. Tõsi, Tartus töötades tuli ka veidi ehitada, aga seal oli suurem süsteem juba valmis, mina lihtsalt toimetasin selle sees. Siin on tulnud ka süsteemi loomisega alustada. (Naerdes) Ühtpidi väga tore, aga kui midagi vussi keeran, siis saan ainult peeglisse vaadata.

Vussi pole siiani midagi väga läinud. Kui su nelja kuu tööd vaadata, siis naiste ja tüdrukute jalgpall on Järvamaal tuntavalt elavnenud.

On küll. Üle ootuste hästi on meil käima läinud UEFA Playmakers programm, kus viimastel andmetel oleme osalema saanud 62 last. See on ulme. Tavaliselt on olnud Playmakersis üks treener, grupis kümme või alla selle last, aga meil on kolm gruppi, kokku 62 last. Huvi on nii suur, et midagi sellist pole ma mujal kohanud. Juba pärast esimest trenni küsitakse, millal halli saame minna ja seal mängida. Äge!

Täna kuulsin treenerite koosolekul räägitavat, et Türil on tüdrukutejalgpalli plahvatus toimunud.

Jah, tundub, et tüdrukutele ei pakuta siinkandis väga palju konkureerivat sporti või on asi selles – mida ma loodan, et nii on – et nii paljud käivad jalgpalli vaatamas ja huvi selle vastu on suur. Eelmisel nädalavahetusel meie naiskonna esimesel liigamängul … Viimati nägin ükskõik millisel naiste liigamängul nii palju inimesi tribüünil siis, kui ise meistriliigas olin. Sealjuures pidime siis rahva kohale saamiseks nägema väga palju vaeva, andma tasuta asju, aga siin … Toimib!

Tüdrukute huvile aitavad ehk kaasa ka head treeningtingimused?

Kindlasti, meie hall on hädavajalik. Ja ta on soe! Mujal sellist luksust väga ei näe, et aasta ringi saad särgis või pusas trenni teha.

Meie tüdrukute U11 ja U13 võistkonnad on juba tegusid asunud tegema. Käiakse turniiridel, tullakse sealt medalitega.

Me ei ole nende võistkondade heaks isegi mingit kampaaniat korraldanud, aga tüdrukuid on ikkagi pidevalt juurde tulnud. Naistepäeval toimunud naiskonna esitluse ürituselt tuli mitu tüdrukut, nüüd proovime mõlemasse võistkonda veel jooksvalt mängijaid juurde saada, eesmärgiga sügiseks kaks suurt korralikku trennigruppi kokku panna.

Naistepäeval toimunud üritus oli minu jaoks suur ja soe üllatus: nii palju inimesi tuli kohale, mitte oluliselt vähem kui mõned päevad varem toimunud esindusmeeskonna esitlusele. Miski siin Paides on, mis tüdrukuid ja naisi jalgpalli poole tõmbab.

Meenutan, et meil on ka väga suur ja aktiivne naisharrastajate punt. Kui ma jaanuaris tulin, siis ka nemad just alustasid ja tegime naiskonnaga kõrvuti nendega trenni. Nad on järjest kasvanud, kui algul pidin naiskonnaga neilt väljakupinda juurde küsima, siis nüüd on juba kohati vastupidi! See on süsteemile ülioluline, et selline tegus grupp olemas on. Nad toetavad vajadusel ka meie muid tegevusi.

Õige, sealt on ju tulnud abitreenereid teistele võistkondadele.

Ka lihtsalt abilisi. See on selline äge kogukonnateema, väga tore!

Sinu töö järgmine tasand on pedagoogilisemat laadi, tüdrukute akadeemia käivitamine. Kuidas sellega läheb?

Hästi läheb. Võttes arvesse, et me pole üleliia suurt reklaami teinud, on huvi olnud väga hea. Kaheksa tüdrukut on kirjas, see on alguseks väga hea. Meil ei olegi eesmärki kohe kaasata tohutult suurt hulka tüdrukuid, vaid seda asja tasa ja targu ehitada. Üritame poiste akadeemia esimese lennu kogemuste ja vigade pealt õppida. Eestis pole ju näiteid võtta ja kellegi teise kogemusi aluseks võtta ei saa. Meie olemegi need, kes selle tee tüdrukute jalgpallis rajavad ja ma ütleks, et see on midagi erakordset. Tüdrukute jalgpallis on alustav akadeemia lend nii suur asi, et kui suudame selle paari-kolme aastaga kenasti käima panna, on see eeskujuks kõigile klubidele: sellega tuleb tegeleda ja sellega on võimalik edu saavutada.

Ehk kui tüdrukute esimene lend jääb 10-15 tüdruku piiresse, on see sinu eesmärkidega kooskõlas?

Jah, absoluutselt. Esialgu toimetame niikuinii naiskonnaga koos. Hommikuti on tüdrukutel personaalsed treeningud, see lähenemine ongi väga vajalik, sest tüdrukud on jalgpalliga alustanud väga erinevates vanustes, tase ja keskkond, kust tullakse, on väga erinev. Kes on teinud nädalas kaks, kes kolm, kes viis trenni. Poistel on see veidi ühtlasem, tüdrukute puhul on käärid suuremad. Hommikuste treeningutega saamegi tüdrukuid väiksemas grupis puudete, korduste arvuga järele aidata. Personaalne lähenemine on tüdrukute puhul ekstraoluline.

Poisse on akadeemias igast Eesti nurgast. Kuidas tüdrukutega?

Saab põhimõtteliselt sama öelda. Idanurk on jäänud puutumata, aga on Elvast, Tallinnast, Paidest, Pärnust. Kindlasti tuleb veel juurde, sest ehkki ametlik registreerimine on justkui lõppenud, võtame jalgpallisuunale soovijad ka hiljem vastu, keegi ei jää rongist maha, kui tahe on olemas. Peame silmas pidama, et põhikooli lõpueksamid ju alles käivad.

Akadeemia käivitamine on sinu jaoks, õieti Eestis üleüldse täiesti uus asi, nagu mainisid. Olid närvis ka?

Kartsin alguses vist rohkem kui vaja olnuks, pabistasin. Klubi toetus aga on olnud suurepärane. Mul ei ole kellelegi vaja asju meelde tuletada ja ma ei tunne, et olen selle asjaga üksi, vaid et klubi on suureks toeks, et ka tüdrukute jalgpall koos poiste omaga naturaalselt ja loogiliselt üles ehitada. Saamegi täna juba julgelt öelda, et meil on noortesüsteem, mitte poisid ja tüdrukud eraldi.

Poiste akadeemia poolelt saan väga palju õppida, treeneritega arutame pidevalt, mida vältida ja paremini teha. Mika [Laurikaineni, akadeemia direktori] kogemused on täiesti hindamatud. Tema metoodika on suurepärane, hea, lihtne ja selge. Oleme koos teiste treeneritega praegu Mika toodud metoodika omandamise faasis, et seda hiljem rakendada. Arvan, et see ongi edu võti: kui teistes klubides minnakse sageli kohe väga sügavale detailidesse ning treener peab hakkama seda väljakul ellu viima, siis meil saavad treenerid metoodika raames jääda iseendaks, aga seda samas ikkagi edukalt ellu viia.

Ja nüüd see kolmas tasand, naiskonna peatreeneri amet. Naiskond mängib teist aastat järjest meistrivõistluste teises liigas. Möödunud hooaja tulemus peegeldas vist üsna objektiivselt meie olukorda ja taset, aga tänavu on tingimused paremad, ettevalmistus parem ja komplekteeritus tundub samuti tugevam olevat.

Naiskonna vastu on olnud suur huvi ka väljastpoolt ja see on miski, mis pani mind parimas mõttes väga imestama: lisaks mulle, kes ma käin tööle Pärnust, sõidab veel suur hulk naisi igaks treeninguks ja mängupäevaks kohale pikkade vahemaade tagant. Meenutasin siin vanu aeg, mil mõned naised teatasid enne trenni, et “oi, mul on 40 minutit sõita, ma täna ei jõua vist tulla”, aga praegu tullakse isegi Tõrvast trenni ja mängule, ligi kaks tundi sõitu. Minu jaoks on seetõttu ka positiivne pinge suurem, et pakkuda neile maksimaalselt kvaliteetseid treeninguid. Need naised annavad suurt eeskuju ka meie järelkasvule klubis: kui väga tahta, siis on kõik võimalik.

Naiskonnaga tegutsedes tunnen samuti igal sammul klubi tuge, väga-väga palju. Juba siis, kui liitumiseks vestlusi pidasin, oli neis juttudes miski teisiti kui varasemates juttudes mujal. Ma ei pidanud naistejalgpalli klubile müüma, vaid olukord oli vastupidine ja see kõnetas mind väga. Sellepärast olengi siin. Meie huvid kattusid, mitte lihtsalt naistejalgpalli kui spordi osas, mille tohutu fanatt ma olen, vaid ka selle arendamise osas.

Spordidirektor Gert Kamsi jaoks ka esmakordne kogemus elus: komplekteerida naiskonda. Lõpuks saite päris tummise satsi kokku, koos selliste nimedega nagu Renate-Ly Mehevets ja Jessika Uleksin, samuti säilis praktiliselt kogu mullune tuumik. Kas siin võib natukene olla mängus ka Sirje Kapperi nimi?

Mingi väikese protsendi võib vast selle arvele kirjutada, aga klubi enda olemus ja see, mis klubist väljapoole paistab, mida klubist räägitakse jalgpalliringkonnas üldiselt, on ääretult positiivne. See on ka kindlasti aidanud kaasa. Mina teadsin lihtsalt õigeid inimesi, kellele helistada või kirjutada. Lõppeks oli asi ikkagi nii, et kui nad kohale tulid, olid nad müüdud. Minu eesmärk oligi ettevalmistuse alguses saada kõik soovitud mängijad korraga kohale. Mitmed on öelnud, et nad on siin leidnud selle, millest nad meistriliigas mängides unistasid: et oleks soe trenni teha, lõbusad trennid ja mõnusad kaaslased.

Klubi reaalselt huvitub sellest, mis naiskonnas toimub, märgatakse panust, mille naised annavad, millist väärtust loovad. Kõik naisjalgpallurid otsivad seda ja meie praeguses naiskonnas olevad mängijad on selle siit ka leidnud.

Esimene mäng on teil selja taga, Pärnu Poseidoni naiskonna vastu tuli koduväljakul napp 1:2 kaotus. Poseidon on samuti väga tugeva meistriliiga kogemusega võistkond ja mäng oli päris tasavägine ja meie mängupilt hoolimata kaotusest väga ilus, oled sa nõus?

Ei olnud halb, ei olnud. Poseidonil on sarnane naiskonna ehitamise projekt käimas, aga see konkreetne mäng, ma ütleks, ei peegeldanud kindlasti teise liiga üleüldist taset, sest mõlemal pool oli meistriliiga kogemust nii palju, isegi rahvuskoondise oma, ning selles mängus kohtudes kerkis kuidagi see sportlik viha eriti kõrgeks. Mängu ajal ütlesin korral füsiole väljaku kõrval, et issand, kuhu me sattunud oleme, see on ju meistriliiga, ma ei pannud ju meid siia kirja … (Naerab).

See on muidugi äge, et näeb teises liigas ka sellist mängu. Inimestel äge vaadata ja endal ka. Teeme seda ju armastusest jalgpalli ja adrenaliini vastu ja no seda said sellest mängust küll kõik piisavalt!

Muide, intriigi mõttes võime nüüd vast lugejatele ka öelda, et Poseidoni eest meie vastu mänginud koondiselegend Kristina “Bann” Bannikova liitumisest meiega ei jäänud ka väga palju puudu.

(Naerdes) Üldse ei jäänud palju puudu! Olime väga lähedal, mõned nüansid jäid. Aga ütlesin talle pärast mängu, et tegelikult on veel augusti lõpuni aega. Teise liiga võlud, siin saab päris pikalt mängijaid liigutada.

Lõpetuseks: tahad sa öelda kõigi oma kolme valdkonna, tüdrukute jalgpalli, akadeemia ja naiskonna osas oma eesmärgid 2025. aasta lõpuks?

Kindlasti. Tüdrukutes on meil vanuseklasside vahele jäänud päris suur auk: U13 võistkonnast järgmine on U17, kes mängib oma viimast noortejalgpalli aastat. Tahame saada U13 võistkonna iseseisvalt hästi toimivaks ja hakata seal sportlikku taset tõstma, et neist kasvatada meie uus U17 võistkond, kellest peaks saama meie tüdrukutejalgpalli uus visiitkaart. See on mulle ääretult südamelähedane teema ja oleme mõne kuuga teinud suured sammud edasi. Seal on väga, väga huvitavaid mängijaid. Paneme veel natuke juurde, rakendame klubisüsteemi tuge ja usun, et saame ilusasti joonele. Muidugi tahame ka hoida hetkel saavutatud momentumit, kaasata lasteaedadest tüdrukuid treeningutele. Rohujuuretasandil ongi eesmärk olla tugevalt pildis, sest Paides on esimene spordiala, millele tüdrukud mõtlevad, just jalgpall.

Akadeemia osas: tahame esimese tüdrukute lennu käima saada ning jätta maha märgi Eesti jalgpalliajalukku. Ikkagi esimene tüdrukute akadeemia lend. Tahame teha maksimaalselt hästi ja kvaliteetselt, et ka teistele sammud ette teha, näidata, mis on võimalik ja milline on tüdrukute jalgpalli potentsiaal.

Naiskonnaga üritame ikka kõrgemaid liigasid püüda, liikuda tasa ja targu meistriliiga poole. Usun, et siin on suureks abiks ka akadeemia. Vaatame, kuidas see minema hakkab. Järgmine kord tahame Pärnut kindlasti võita ja esiliiga poole püüelda!