Paide Linnameeskonna lõppeva hooaja ühe olulisema mänguni on jäänud kolm päeva. Pühapäeva õhtul selgitatakse kodusel kunstmuruväljakul Nõmme Kalju vastu peetavas Premium liiga 35. vooru mängus välja, kumb teeb suure või lõpliku sammu tänavuse meistrisarja pronksmedalite suunas. Linnameeskonna peatreener Karel Voolaid tõdeb, et hooaja lõpule omaselt on mängu eel õhus küsimärke, ent pingete tõusu meeskonnas ta tuvastanud ei ole. 

Tänavuse kõrgliiga hooaja kolmanda tabelirea saatus on käinud viimastel nädalatel Paide ja Kalju vahel käest kätte otsekui kuum kartul, pälvides vutiajakirjanike hulgas tögamisi nimetuse “kolmas koht, mida keegi ei taha”. Neutraalsele spordisõbrale pakub pühapäevase mängu eel valitsev intrigeeriv olukord kuhjaga põnevust, ent paneb mõlema meeskonna fännid küüsi närima.

Karel, milline meeolu trennides valitseb, kas nalja ja lõõpi on vähem kui tavaliselt?

Osalt võib nii öelda, osalt mitte. Lõõpimist on vähem ja tõsist tööd sama palju kui tavaliselt, aga lõõbi vähesus tuleneb pigem sellest, et on hooaja lõpp. Mehed on loomulikult väsinud ja energiatase pole südasuve või hooaja algusega võrreldav. Eks seda peegeldab ka vigastatute rohkus, mehed on ka külmetushaigustele vastuvõtlikumad ja nii edasi. Kokkuvõttes ei ole aga lahti midagi erilist, kõige tavalisem novembrikuine hooajalõpu vaim. Mängijad on keskendunud ja mõistagi professionaalsed, ega keegi ei kurda, et oleks hirmus raske, aga selge on see, et trennides tuleb õige pisut rohkem rõhku panna vähemfüüsilistele tegevustele. Taktikakoosolekud ja muu tavapärane käib ikka oma rutiinset rada mööda ja suures plaanis pole mahud muutunud.

Et meeskonnas tervikuna oleks pühapäevase mängu eel kuidagi eriti tunnetatavalt rohkem pingeid, pole küll kusagilt märgata. Käib tavapärane töö.

Mille kallal treenerite staabis pühapäeva eel enim peamurdmist on?

Eks me ole endale oma eurosuvega teatud mõttes karuteene teinud, kui seda naljaga pooleks niimoodi väljendada. Meeskonnast järgmistele võitlustandritele lahkunud mehed kandsid meil ju põhirolle, mis on kaasa toonud selle, et hooaja teises pooles on meil rotatsiooni võimalused märksa ahtamaks muutunud. Lisades siia juba mainitud vigastused, muutub pilt veel väljakutsuvamaks, kui tahta leida optimaalset koosseisu, mis sobib ka taktikaliste plaanidega.

Oleme viimase ringi tippmängud Levadia ja Flora vastu mänginud ju tegelikult hästi. Levadia käest saime vajaliku võidu kätte, hoopis teistsuguses mängus Flora vastu jäime aga kuivale, ehkki mänguliselt tegime seal parema esituse kui Levadia vastu. Selline see jalgpall on.

On Kaljul meid või meil Kaljut taktikalises plaanis hooaja säärases faasis üldse veel millegagi üllatada?

Seda ei tea ju kunagi. (Muigab kavalalt.) Aga eks muidugi ole neile meie tugevused ja nõrkused teada ja meile nende omad. Kui sa küsid, et kas tänavu Kaljuga mängitud kolmest eelnevast Premium liiga kohtumisest on midagi pühapäevasesse kaasa võtta, siis pigem arvan, et kõik kolm eelmist olid omanäolised ja omanäoline tuleb ka neljas.

Esimeses kohtumises olid vastamisi kaks võrdset võistkonda, kes mõlemad tahtsid võita ja mõlemal oli ka selleks palju võimalusi, küsimus oli, kummale poole mäng kukub. Läks Kaljule. Teises kohtumises võttis Kalju napi 1:0 võidu, ehkki surusime neid seal väga kõvasti. Nende kahe vahele mahtus siis veel ka pikaks veninud karikafinaal, kus meie oma tahtmise saime. Ja viimatises liigamängus võtsime tahtejõuga Kaljult oma.

Uskuda võib, et näeme pühapäeval hilissügiseselt võitluslikku mängu. Kui ilus ta tuleb, eks selle üle saavad fännid pärast lõpuvilet arutleda.

Nõnda olulise mängu eel on paslik küsida, mis seisus on Ragnar Klavan ja kas on ehk lootust teda pühapäeval Paides väljakul näha?

Raku tegi meiega vigastuse kiuste täismahus kaasa olulise ja eduka eurosuve ning selle järel ka hilissuvised-varasügisesed tippmängud Premium liigas, ehkki need viimased juba läbi valu ja rohtude peal. Pärast neid mänge oli selge, et peame talle rahu andma ja nii sai ka talitatud.

Hilissügiseste mängude faasi jõudes ehk praegust seeriat Levadia, Flora ja Kalju vastu mängima asudes oli selge, et Ragnariga me arvestada ei saa: ta on viimasest mängust septembri alguses kuni tänase päevani treeningutelt kõrval olnud ja tema praegu mängima toomine oleks seotud riskiga. Sellest saab aru iga vähegi jalgpalli tundev inimene. Sestap sai hiljuti Ragnariga koos vastu võetud otsus, et väljakule ta sel hooajal enam ei tule.

Tänulikud talle peame olema sellest hoolimata. Ta on andnud endast kõik, aidanud meil võita meie esimese karika, mänginud olulist rolli euroedus ja ka Premium liigas müdistanud.

Paide kunstmurustaadionil tervitab pühapäeval pealtvaatajaid miski, mida paljud pole seal oma silmaga ehk näinudki: uus, ilus varikatusega tribüün enam kui 400 istekohaga. Pole vist vaja eraldi öelda, et meestele ja treeneritele oleks ekstramotivatsiooniks see, kui too varjualune tribüün oleks pühapäeval pilgeni täis?

Muidugi mitte. Väga, väga ootame Paide ja Järvamaa rahvast meile koduseinte tuge andma. Jätame endast kõik väljakule, seda me saame lubada. Ja loodame, et tasuks selle eest saame pärast koos oma rahvaga tähistada!